EKO saatis järgneva kirjaliku sisendi Riigikantseleile pärast huvirühmade kohtumist 2. aprillil

Eesti majandus on suhteliselt suure kasvuhoonegaaside heitega ja on ressursimahukuselt ELis aastate lõikes keskmiselt 3. kohal. 

Keskkonnakasutuse maksustamine

Peame leidma viise väiksemast kogusest ressurssidest saada rohkem tulu. Üks senise olukorra põhjus on madalad keskkonnatasud, mis ei kata keskkonnale tekkivat kahju.

Eesti turbatööstus on üks näide – riigile laekub keskkonnatasudena suurusjärgud 2 miljonit eurot aastas. Oluline osa turvast viiakse töötlemata kujul nt Hollandisse väärindamiseks ja eksporditakse sealt edasi – suurem väärindamine peaks toimuma juba siin. 2022. a andmetel eksporditi üle poole turvast mingilgi moel väärindamata. Väärindamise puhul ei eristata väga lihtsat väärindamist (lubjaga segamine või turba eri fraktsioonide segamine) kõrgemast väärindamisest. Oluline on välistada turba kaevandamise alustamine looduslikuna säilinud kõrge kaitseväärtusega soodes. Kiiresti tuleb lihtsustada bürokraatiat ammendatud kaevanduste korrastamisel, kus kooskõlastuste taotlemine riigiametitega võib võtta aastaid.

Keskkonnaressursside kasutamise, saastamise ja keskkonnanormide rikkumise eest makstavad tasud ja trahvid peavad peegeldama kaasnevat kahju loodusele ning peaks minema ajas kallimaks, et suunata meid ressursitõhususele, või vähemalt püsima samas hinnas ja mitte minema odavamaks, sarnaselt alkoholiaktsiisi loogikale. See oleks võimalus riigi tulude indekseerimiseks, mis tasakaalustaks kulude indekseerimist. “Saastaja maksab” printsiip on meil seaduses olemas – seda tuleb ka rakendada. Keskkonnanormide rikkumine ei tohi olla osa äriplaanist – kahju tegemine ei tohi olla odavam kui seaduste ja normide täitmine.

Uute ja puhaste tehnoloogiate konkurentsivõime parandamiseks peavad Eesti ja Euroopa Liit lõpetama igasuguse fossiilsete kütuste kaevandamise, töötlemise, väärindamise ja muul viisil rahastamise. See peaks olema osa laiemast plaanist  kaardistada ja lõpetada kliima- ja keskkonnaeesmärkidega vastuolus olevate riigi meetmed. Riigikontrolli esmase kaardistuse järgi on Eestis selliste riigi toetuste, maksuerisuste jm rahaliste meetmete maht üle 300 miljoni euro aastas. Suurimad on põlevkivijäätmete ladestamise keskkonnatasu 90% soodustus üle 150 mln euro, tasuta heitmekvootide eraldamine ettevõtetele üle 100 mln euro, erinevad veekasutustasude soodustused üle 20 mln euro, Eesti Energia aktsiakapitali suurendamised õlitehase ja Auvere elektrijaama ehitamiseks jne. Samal ajal rahastab riik heitmete vähendamist perioodil 2014–2020 eraldas riik üle 230 miljonit euro ELi toetusi erinevatele energiatõhususe suurendamise projektidele, mille tulemusena vähenes aastane CO2-heite u 0,2 miljonit tonni ehk 25% uue õlitehase aastaheitest.

Taastuvenergiale üleminek

Toetame taastuvenergiale üleminekut, sest see on kõige kiirem viis kasvuhoonegaaside heitmeid vähendada, kuid see peab toimuma hästi läbi mõeldult ja kooskõlas elurikkuse kaitsega. KOVidel on vaja riigi tuge taastuvenergia planeeringutes. Vaja riigiülest vaadet, et tuulepargid saaks võimalikult vähe elurikkust kahjustavatesse kohtadesse üle Eesti, eelkõige juba inimtegevusest kahjustatud aladele. Praegu toimub planeerimine vaid ühe KOVi vaates ning tihti ei analüüsita kumuleeruvaid mõjusid, näiteks kõrval KOVis käimasolevaid planeeringuid. Saame aru, et osadel aladel on kaitsealased piirangud jms, aga näeme, et olemasolevates raamides on võimalik teha paremaid otsuseid.

Kliimapoliitika

Riigikohtu otsuse järgi on seadusandjal kohustus kehtestada “realistlik ja õiguslikult siduv etapiviisiline ja sektoripõhine heitekoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks“ ning see peab põhinema parimal kättesaadaval teadusinfol ja Eesti rahvusvahelistel kohustustel.

Valdkondlikke ja vahepealseid kliimaeesmärke on vaja ka ettevõtjatele, sest praeguses olukorras on iga suurema arenduse puhul küsimus, kas mahub kliimaeesmärkidesse ning on võimalus pikkadeks ja keerulisteks kohtuvaidlusteks. Teekaardid on võimalik rakendusmeede, aga Eestis regulatsiooni loogika on seadus-arengukava-riigieelarve programmid. Hetkel on kliimaseaduse puhul ebaselge, milliste arengukavadega seda rakendama hakatakse, aga see on vajalik pikaajaliseks strateegiliseks planeerimiseks – ENMAK on, aga KEVADet mitte. Arengukavad tuleb kliimaseaduse rakendamise kontekstis läbi mõelda. Teekaardid saavad olla täpsem töövahend, aga peavad olema seotud seaduse ja arengukavadega.

Keskkonnaühendused toetavad terviklikku kliimaseadust, sest see  on vajalik õigusselguse loomiseks. Praegu ei ole Eesti õigusaktides paika pandud ei põhimõtteid, vahe-eesmärke, jõustamise raamistikku ega eesmärkide seire korraldust kliimaneutraalsuseni jõudmiseks, mistõttu kliimapoliitika kujundamine ja elluviimine sõltub päevapoliitika tõmbetuultest. Kliimaalaste normide killustamine ja nende jagamine ainult eriseadustesse lisab koormust nii ettevõtjatele, üksikisikutele kui ametnikele ega aita bürokraatia vähendamisele kaasa. Laiapõhjaline kliimaseadus annaks kliimapoliitikast tervikpildi, mille põhjal on võimalik aru saada, kas seatud eesmärgid võimaldavad 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutada. Eraldiseisev laiapõhjaline kliimaseadus aitaks ka avalikkuse jaoks Eesti kliimapoliitika hoomatavamaks ja arusaadavamaks muuta.

Kliimaseaduse heitmete vähendamise eesmärgid peaks olema kooskõlas meie varasemate ning kehtivate eesmärkide ning reaalse olukorraga. 2023. a kasvuhoonegaaside inventuuri järgi on Eesti ületanud kliimaseaduses seatud 2030. a üldeesmärgi ning energeetika eesmärgi. Varasematest, REKKis ja Eesti 2035 strateegias seatud eesmärkidest taganemine ei ole kooskõlas ELi õigusega ning õõnestab riigi pikaajalise strateegilise planeerimise usaldusväästust.

Nii nagu metsanduses, peab ka kliimas olema põlvkondade ülene vaade. EL on kliimaeesmärkides kokku leppinud ja peame need saavutama. Sammud eri poliitikate leevendamiseks nt ETS2 ja LULUCF ei võimalda Euroopa Liidul seatud 2030. a eesmärke saavutada. Füüsikaga läbi rääkida ei saa. Oluline meeles pidada, et EL 2030. a eesmärgid tegelikult ei ole teaduspõhised – Euroopa Kliimamuutuste Teadusnõukogu (ESABCC)  hinnangul peaks heitmete vähendamine olema vähemalt 70%.

Looduskaitse

Lähtudes Eesti looduse olukorrast ja ELi elurikkuse strateegiast on vaja vähemalt 30% maast ja merest kaitse alla võtta. Maismaal tuleb kaitse alla võtta eelkõige võtta kõige süsiniku– ja elurikkamad alad ning ei saa lähtuda samast proportsioonist kõigi erinevate maastikutüüpide puhul, sest nt linnades ja põllumaadel ei ole kaitstavaid loodusväärtusi samas mahus.